1965. aastal pöördus Šotimaa Dundee haiglasse 207 kilogrammi kaalunud mees, kellel oli kõrini paksusest ning kes soovis kaalu kaotada õhust ja armastusest ehk süüa mitte midagi ning “toituda” vaid olemasolevast keharasvast.
Mees rääkis haigla personalile, et soovib ekstreemset paastu teha hoolimata sellest, mida nemad arvavad, kuid samahästi võiks haigla tal silma peal hoida.
Uskumatul kombel õnnestus mehel vastu pidada aasta ja 17 päeva, mille jooksul kaotas ta oma kehakaalust 125 kilogrammi.
***
Rasvumise ravimine toidust loobumise teel ei ole tervisele kasulik. Teada on mitmeid juhtumeid, kus nälgimise tagajärjel saabub surm näiteks südamerikke tagajärjel. On ka neid, kes surevad pärast paastu, kui hakatakse taas tahket toitu sööma, vähemalt ühel juhul on põhjuseks olnud ülehappesus.
Iseenesest on nälgimine loomulik. Homo sapiens ehk inimene on Maal kõndinud juba 200 000 aastat ning enamiku sellest ajast pole meie toidulaud olnud nii rikkalik kui praegu. Inimene arenes üsna pisukese menüü najal ning paljud uuringud näitavad, et fasting‘ul (või vähemalt kalorite piiramisel) võib olla teatud olukorras tervisele kasulik toime.
Pärast seda, kui lõpetad söömise, saab keha energiat organismis ja maksas olevast glükoosist, seda tänu sinu viimasele toidukorrale. Soolestikus kannad endaga peaaegu pidevalt kaasas 0,5 kuni kilogramm n-ö tahket toitu, millest saadavat glükoosi jätkub ligikaudu kaheksaks tunniks.
Kui glükoos otsa saab, tarbib organism glükogeeni (veresuhkru ajutine varu maksas ja lihastes) ehk üksteise külge kinnitunud glükoosimolekule. Organismil on glükogeeni kerge lagundada tagasi molekulideks. Nii võidab organism taas juurde 36 kuni 48 tundi.
Kahe-kolme päeva möödudes saab keha energiat kahest eri allikast vaheldumisi. Osa energiast tuleb lihaste kärbumisest, kuid seda saab vältida jõutreeningu abil. Teine allikas on rasvavarud.
Üsna pea aga hakkab keha energiat saama üksnes rasvavarudest. Rasvamolekulid lagunevad glütserooliks (mida saab muuta glükoosiks) ning vabaks rasvhappeks (mida saab muuta ketooniks). Keha, sh ka aju, suudab saadud glükoosist ja ketoonidest elada täpselt nii kaua, kuniks kehast rasv lõpeb.
Keskmise, 70 kilogrammi kaaluva mehe “pagasis” on 8000 kilodžauli (kJ) energiat glükogeeni ja 400 000 kJ keharasva näol.
***
Mis puutub tollesse šotlasse, siis Dundee haigla personal hoidis tal silma peal. Mees ei söönud küll toitu, kuid esimese kümne kuu jooksul anti mehele pärmi ning multivitamiine. Südame normaalseks tööks on vaja kaaliumit, seega kui mehe näitajad selles osas langesid, anti talle 70 päeva jooksul ka vastavaid tablette.
Keda huvitab, mitu korda külastas kõnealune šotlane seda ruumi, kus ka kuningas jala käib, võtku teadmiseks, et keskeltläbi iga 40 kuni 50 päeva tagant.
Haigla personal võttis mehelt ka iga kahe nädala tagant vereproove ning 382 päeva jooksul kontrolliti mehe süsivesikute metabolismi üheksal korral. Üllataval kombel oli mehe glükoositase organismis viimase kaheksa kuu jooksul püsivalt madalad, kaks millimooli ehk normaalse taseme alumisest osast pool. Sellest hoolimata ei tuvastatud mehel ebanormaalselt madalat glükoositaset.
Niisiis kaotas mees kehakaalust 125 kilogrammi ehk tema kaal langes 207 kilogrammilt 82 kilogrammile. Viie aasta möödudes oli mees kaalus juurde võtnud vaid seitse kilogrammi.
Nagu varasemalt kirjutatud, on nälgimisel omad ohud, kuid samas paistab sel olevat kasu kõrge vereõhu, diabeedi, astma ja epilepsia (lastel) ravis. Loomkatsetest nähtub, et nälgimine aitab vähendada kognitiivsete võimete langemist näiteks Alzheimeri või Parkinsoni tõve korral.
Enamik inimesi pelgab nälgimist aga eelkõige selle tõttu, et tuju langeb ning ärritutakse kiiresti, niisamuti pole enam koos sõpradega lõbus koos olla. Seega võib paastumist proovida, kuid enne tasuks alati vastava ala spetsialistidega rääkida ja konsulteerida perearstiga.
Loo ingliskeelne versioon on kättesaadav SIIT.
