Üks põhjus, miks kolesteroolitase veres kõrge võib olla, on maksast lipiidide vabanemine – nt alkohoolsest või mittealkohoolsest maksa rasvumise tõvest tervenemine. See tähendab, et toitumismuudatuste abil suudab maks endasse kuhjunud rasvhappeid eksportida.
Jaapanis läbiviidud uuringu tulemused näitasid, et rasvunud maks suurendab südame-veresoonkonna haiguste (SVH) riski viis korda, LDL-näitajat selle kõrval aga oluliselt vähem. See tähendab, et rasvunud maksa paranemisest tingitud lipiidide küllus veres on pikaealisuse seisukohast oluliselt parem valik, kui elada rasvunud maksast tuleneva suurema SVH riskiga. Abimeheks on koliin – toitaine, mis aitab rasvhappeid maksast vabastada ja sealt välja toimetada. Parimad koliiniallikad on maks ja munakollased.
Maksa rasvumist on parim ja lihtsaim kindlaks teha ultraheli abil. Saab ka magnetresonantstomograafia ja biopsia abil. Ilma spetsiaalsete uuringuteta on sellele parimad viitajad ülekaalulisus ja insuliini resistentsus (iga kolmas ülekaaluline kannatab mõlema käes).
Kilpnääre ja kolesterool
2. osas rääkisime pikemalt kõrge kolesteroolitaseme ja madala koguse kilpnäärmehormooni tootmise seosest. Kilpnäärme töö võib aeglustuda ka ekstreemse süsivesikute piiramise, bromiidi ja fluoriidi kudedesse kuhjumise ning joodipuuduse tõttu, millest viimase võib kaasa tuua goitrogeenirikaste ja joodivaeste toitude liigne söömine ning seeläbi tasakaalu nihkumine.
Kilpnäärme aktiivsust vähendab ka krooniline ja ekstreemne kaloripiiramine, mille tulemusel ainevahetus aeglustub, LDL retseptorite aktiivsus väheneb ning kehakaalu langetamise ja maksast rasvhapete vabastanemise korral püsivad lipiidid kauem veres ning kolesteroolitase suure tõenäosusega tõuseb. Selle stsenaariumi kohaselt võib kolesteroolitase pikemaks ajaks kõrgeks jääda, sest kestva suuremahulise kaloridefitsiidiga saavutatud olukord nõuab ainevahetuse aktiveerimist ja kilpnäärme töö taasoptimeerimist.
Seetõttu on ülekaalulisuse korral tark strateegia langetada kehakaalu meetodiga, mis lubab piisavalt süüa, hoiab suurema osa ajast näljatunde eemal ning ainevahetuse ja kilpnäärme aktiivsena.
Kilpnääre, goitrogeenid ja jood
Goitrogeenid on ühendid, mis takistavad joodi jõudmist kilpnäärmesse ning võivad seeläbi kilpnäärme normaalset funktsioneerimist häirida. Enim goitrogeene sisaldavad ristõielised taimed, nagu brokoli, rooskapsas, lillkapsas, peakapsas, lehtkapsad, nuikapsas, sinep, kaalikas, naeris, hiinakapsas, mädarõigas, wasabi, allikkress (vesikress), maca ja rukola.
Ristõielised sisaldavad naturaalseid pestitsiide – glükosinolaate -, mis vabanevad, kui neid taimi närime või tükeldame. Lisaks vabaneb spetsiaalse ensüümi abil kemikaal isotiotsüonaat, mis organismis tiotsüanaadiks muutub. See ühend hakkab joodiga võistlema, tänu millele kilpnäärmeni viimast vähem jõuab. Isotiotsüonaat pääseb ühtlasi rinnapiima ning on võimeline joodi asemel platsenta läbima.
See ei tähenda aga, et me ristõielisi absoluutselt sööma ei peaks. Tiotsüonaadi vastu saab end täielikult kaitsta tarbides piisavalt joodi. Head joodiallikad on kõikvõimalikud mereannid (mitte kasvanduse), eriti soolveevetikad, jodeeritud sool, toidulisandina jood või kelp.
Goitrogeene on võimalik ristõielistes küpsetamise abil vähendada. Aurutamine vähendab nende hulka vaid 30% ulatuses, mistõttu ei ole see parim meetod. Keetes ristõilisi umbes 30 minutit ning keetmisel kasutatud vee äraviskamise korral võib ühendite hulka umbes 90% ulatuses vähendada. Keetmisel kasutatud vee koos taimedega tarbimise korral aga ca 65%. Siiski, niivõrd pikaajaline keetmine ei ole hädavajalik, kui piisavalt joodi tarbida, kuid keetmiseks kasutatud vett oleks mõistlik mitte tarbida.
Puuviljad, marjad ja seemned, nagu maasikad, vaarikad, aprikoosid, virsikud, kirsid, pirnid, mandlid ja linaseemned sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide, mille suurema kontsentratsiooni tunneb ära kibedama maitse järgi. Tsüanogeensed glükosiidid vabastavad tsüaniidi, mis muutub tiotsüanaadiks, mistõttu on neil sarnane kilpnäärmetööd pärssiv toime nagu ristõielistel. Jällegi, neid sööke ei tule karta, vaid nende võimaliku negatiivse mõju vältimiseks toiduga piisavalt joodi saada.
Kaks goitrogeenirikkamat toitu on soja ja hirss. Sojaga on ka palju teisi probleeme, mistõttu selle tarbimist tuleks täielikult vältida või miinimumi juures hoida. Aeg-ajalt väikeses koguses fermenteeritud sojatoodete (natto, tamari jne) tarbimine enamasti probleeme ei põhjusta, kui muu toit piisavalt joodi sisaldab. Hirsi suuremas koguses tarbimist on samuti mõistlik vältida. Unusta hirsipuder!
Eriti aktuaalsed on eelnevalt loetletud potentsiaalsete probleemide tekkimine taimetoitlastel ja toortoitujatel, kes roheliste smuutide, mahlade ja suure ristõieliste tarbimisega (eriti toorete) massiivses koguses goitrogeene saada võivad. Kui nad loomsetest toodetest isegi mereande ei tarbi, võib joodikogus toidus samuti minimaalne olla. Toitudes üksnes taimedest, võib ka ööpäevane kaloraaž liiga madal olla, mis kilpnäärme aktiivsust veelgi pärsib.
Joodi ööpäevaseks koguseks on 1 mg piisav. Tarbides joodi toidulisandina, oleks mõistlik alustada 250 mcg ööpäevas esimesel nädalal, 500 mcg teisel nädalal ning sealt edasi võib tarbida ööpäevas 1 mg või rohkem. See on oluline, et vältida liiga suurest algsest annusest tingitud võimalikku autoimmuunset kilpnäärme reaktsiooni ja sellega kaasnevaid sümptomeid. Koos joodiga oleks mõistlik ka 200 mcg seleeni ööpäevas tarbida, mis minimeerib võimalikku kilpnäärme antikehade arvu suurenemist ja autoimmuunset reaktsiooni. Eriti oluline on see Hashimoto ja Graves’i autoimmuunse türeoidiidi põdemise korral.
Statiinid ja kolesterool
NASA astronaut Duane Graveline kirjeldab enda raamatus “Lipitor Thief of Memory”, kuidas ta suurenenud üldkolesterooli tõttu enda arsti soovitusel statiini – Lipitor – tarbis ning selle tulemusel mööduva globaalse amneesia käes kannatas. Esines episoode, mil ta ei tundnud enda pereliikmeid ära, ei osanud jalutama minnes koju naasta ning selleni juhatamise järel ei tundnud ka enda maja ära.
Statiinid on kolesterooliravimid, mille tarbimisel peamine kolesterooli alandav funktsioon ilmneb läbi LDL retseptorite aktivsuse suurendamise ja seeläbi veres LDL osakeste vähendamise. Dr William Kountz demonstreeris juba 1951. aastal, enne kui inimkond LDL retseptoritest midagi teadis, et kilpnäärmehormooni puudulikkuse korrigeerimine elimineeris SVH riski peaaegu täielikult.
Kerkib (naiivne) küsimus, miks hüperkolesteroleemiat läbi kilpnäärmehormoonide optimeerimise ei ravita, kui juba üle poole sajandi on selge olnud, kuhu koer maetud. Seda enam, et statiinidel on pikk loetelu potentsiaalseid tõsiseid kõrvalmõjusid:
- lihasvalud
- liigesevalud
- mälukaotus
- depressioon
- silmanägemise halvenemine
- ärrituvus
- libiido langus
- impotentsus, jne.
Abistavad toidud ja toidulisandid
Vitamiin C kaitseb LDL-osakesi oksüdeerumise eest, stimuleerib kollageeni sünteesi ning tagab aterosklerootiliste naastude stabiilsuse, et need ei laguneks ning seeläbi artereid ummistaks.
Koensüüm Q10, lipoehape ja B-vitamiinid tagavad parema energiametabolismi, kaitsevad põletike eest ja LDL osakesi oksüdatiivse stressi vastu veres. Kõik need mainitud toitained leiduvad suurimas konsentratsioonis erinevate loomade lihades, eriti organilihades, nagu süda, maks jne.
Punase riisi ekstrakt, mida mitmed naturaalse kolesteroolialandajana tarbivad, on tegelikult statiin. Paljud ravimitena müüdavad statiinid sisaldavad punase riisi ekstraktist saadud monakoliin K-d või on selle keemiliselt toodetud immitatsioonid. Seda on eriti mittesoovitatav tarbida inimestel, kes statiinide kasutamisest hoiduda üritavad.
Kokkuvõte ja soovitused
Hoidmaks organismi varustatuna hädavajalike toitainetega, mis oksüdatiivse kahju, põletike ja aterosklerootiliste naastude moodustumise ja lagunemise eest kaitsevad:
- Tarbi iganädalaselt 1-2 korda maksa, südant või teisi organilihasid.
- Söö vähemalt üle päeva 1-3 muna(kollast).
- Väldi iga hinna eest põletikke tekitavaid omega-6-rikkaid taimeõlisid ja -rasvasid: rapsi., maisi-, soja-, päevalille- jt taimeõlid ning margariin jt tahkestatud taimseid rasvasid sisaldavad tooted.
- Söö vastavalt hooajale puu- ja juurvilju (ristõielisi kindlasti kuumtöötle).
- Kasuta toiduvalmistamisel ja muul tarbimisel naturaalseid omega-6-vaeseid rasvasid ja õlisid: kookos-, palmi-, oliivõli, või, ghee jt loomsed rasvad.
- Söö paar korda nädalas mereande (mitte kasvandusest) ja vahel kindlasti vetikaid (nt wakame).
- Tarbides joodi toidulisandina, võta juurde 200 mcg seleeni ööpäevas.
- Minimeerimaks põletikke, tarbi vähemalt paar korda nädalas želatiini, luuüdi või naturaalset puljongit.
- Kasuta loodusliku põletikualandajana toitudes kurkumit.
- Kasuta jodeeritud soola.
- Hoia soja- ja hirsitarbimine minimaalsena.
- Ära kasuta väga madala süsivesikute sisaldusega dieeti pikaajalise kestva lahendusena.
- Lase vajaduse korral endokriinoloogil täielik kilpnäärme analüüs teha.
- Vajaduse korral optimeeri kilpnääret ja ainevahetust enne ühegi kolesterooliravimi kasutama hakkamist.
